Godaften again...

Käisin täna siis teiste eestlastega väljas. Kuna kõik me oleme üsna uued ja elame üksteisest ka piisaval kaugusel, siis kokkusaamine oli juba üsna keeruline. Pärast 20 minutit üksteise otsimist leidsime siiski teineteist üles , Juhuuu....
Nemad otsustasid tänast Fredag'i tähistada pargis koos 0,7  viinaga. Jõe ääres olid teisigi noortepunte, kes tegid savu ja samuti jõid . Eestis nii vabalt vist end tunda ei saaks, kuid siin tundub see täiesti normaalne olevat, et kohvikus laua ääres istudes hakkad ka vesipiipu tõmbama.
Aga jaa, kuna mina olin üksi ja veel uues kohas ka , siis otsustasin juba 9 ajal seltskonnast lahkuda, et ikka valges koju jõuda, no, 7 km. Õnneks parkla, kuhu ma oma ratta jätnud olin leidsin raskusteta üles, kuid koduteega nii libedalt ei läinud.  Väljas hakkas natukene tibutama ja pimedaks minema ning loomulikult suutsin paarist kohast natukene valesti minna. Kui tuttavale põhiteele jõudsin, siis suutsin ka kergemini hingata, vähemalt tean, kus kodu on ...
Kuid tee peal tulid meelde igasugused jutud, kus hoiatati pimeduses sealkandis mitte väga liikuda ja nii, :D tee ääres olid mõned mustade pundid ka, kes midagi ütlesid, kuid ma nagunii ei kuulnud, mul olid klapid peas ja nickelback suutis nad küll üle karjuda. Kuid natuke hirmus hakkas küll, ma ju ei teadnud veel täpselt, kust ma ära pean pöörama, et otse koju saada. Ühte teed ma teadsin, kuid see läks otse läbi geto, niiet sealt ma küll ei tahtnud minna. Aga noo, leidsin selle õige tee ka üles, ja mingi ime läbi, ei kohanudki majade juures mitte kedagi. Huuh, jõudsingi koju :) Käed värisesid küll, kuid jah, ma arvan, et ma mõtlesin asja poole hullemaks.
Naised noo ..... :D:D
aga ilusat und teile kullakesed :)
God nat !